Hulk lahkunuid jäädavalt läinud
Ehkki väljaränne oli eelmisel aastal lausa 30 protsendi võrra napim kui kolme eelnenud aasta jooksul, tuleb arvestada, et hulk lahkunuid on Eestile jäädavalt kadunud. Lahkujate hulgas on rohkem noori ja ettevõtlikke inimesi, kes tunnevad, et neile ei jagu Eestis küllalt väljakutseid ja tulusat teenistust. Talentide kojukutsumise kampaania ebaõnnestus.
Nii pole vananeva rahvastikuga ehk demograafilisse sügisesse (Ardo Hanssoni väljend) jõudnud Eestil tegelikult muid lootusi üldse olemaski kui pagulased ja sisserändajad. Järgmise viie aasta jooksul jääme veel umbes 30 000 paari töökäte võrra vaesemaks ning praeguste trendide jätkudes on meil pensionäre rohkem kui töötegijaid.
Pagulasvastaselt meelestatud valijate hääli kaotada kartes on valitsus kahjuks mööda lasknud õige aja avalikkusele selgitada, kui palju on meil võita tulijate panusest Eesti majandusse ja kultuuri. Rassilised rünnakud, mille pärast ministrid ja ametnikud oskavad ainult piinlikkust tunda, on Eestile mujal maailmas otsa ette kinnitamas metsalise märki, mis arusaadavasti majandust ei kasvata. Eestis rünnaku või ahistamise ohviks langenud tegija läheb väärtust looma mujale, kus teda mõistetakse hoida ja hinnata, aga viib ka maailma meie kohta peletava sõnumi.
Nutune kasvunumber
Töötukindlustusmakse määra nii töötajale kui ka tööandjale jättis valitsus septembris kuni aastani 2019 endisele tasemele. Töötukassa reserve vajab valitsus peamiselt eelarvepositsiooni parandamiseks. Argumendiga, et maksemäärad peavadki olema pikalt ette teada ja liiga suuri reserve tunnetavad vaid naftariigid (Jürgen Ligi rahandusministrina), pandi määrade langetamise teema jõupositsioonilt lukku.
Kolmanda kvartali 0,5 protsenti kasvu on nutune number. Eesti on langemas surnud ringi: kui töökäsi pole, siis pole ka investeeringuid. Väliskeskkonna ebakindlust ei suuda hetketi paranev sisetarbimine katta, sest siseturg on tilluke. Kõrged tööjõumaksud uute töökohtade loomist ei soosi, ja kui uusi töökohti ei looda, pole kasvu kuskilt loota.